Tuulikute müra

Tuulikute müra, mürakaardid

Viime läbi tuuleparkide müra modelleerimist ja koostame mürakaartide. Vajadusel teostame tuulepargi paigutuse optimeerimist vastavalt müranormidele.

Välisõhu kaitse seadus defineerib müra, kui inimtegevusest põhjustatud ning välisõhus levivat soovimatut ja kahjulikku heli, mille tekitavad paiksed või liikuvad saasteallikad.

Tuulikupargis tekkiva müra peamised allikad on:

  • Rootori labade tuulde lõikumise sahin, sõltub nn laba tipukiirusest, madalama kiiruse puhul on sahin väiksem. Sel viisil tekkiv müra on kesk-ja kõrgsageduslik. Tegemist on tuulikute puhul peamise müraallikaga, kuid kaasaegsete turbiinide rootori aeglasest pöörlemiskiirusest tulenevalt on ka seda liiki müra teke suhteliselt hästi piiratud.
  • Õhuturbulents, mis tekib kui rootor kiirust juurde võtab näiteks rootori käivitamisel või optimaalse pöörete arvu saavutamisel.
  • Tuulikute vaheline vastasmõju, kui näiteks tuulepealsel poolel asuva tuuliku poolt tekitatud turbulents mõjutab tuulealusel küljel oleva tuuliku rootorit.
  • Generaatori-, transformaatori ja seadmete madalsageduslik (20-100 Hz) müra. Kaasaegsetele tuulikutel on tuuliku gondlis olevate seadmete poolt tekitatud müra väga hästi summutatud ega ole reeglina kuuldav.

Eestis puuduvad konkreetsed müra normid tuulikutele ja seega käsitletakse tuulikuid kui ööpäevaringselt töötavaid tööstusettevõtteid. Tööstusettevõtetest lähtuva müra taotlustase elamualadel on sotsiaalministri 4. märtsi 2002. a määruse nr 42 Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid alusel öösel 40 ja päeval 50 dB. Tuulikupargist lähtuva müra hindamisel (ja tuulikutele sobiva asukoha määramisel) võetakse aluseks kõige rangem nõue ehk öine taotlustase uutel planeeritavatel aladel, mis tagab naaberaladel ööpäevaringselt head akustilised tingimused.

Tuuleparkide müra modelleerimiseks kasutatakse EMD International A/S poolt välja arendatud spetsiaaltarkvara WindPRO 2.9.